Vestlusringi viib läbi Siiri Urbas: „Kui mina ja ka mind ümbritsevad teada said, et
lapsendatud olen, kuulsin sageli - “sa pead ikka väga tänulik olema, vaata, kui hästi sul elus
läinud on, et sa perre said”. Sealt edasi, kui soovisin enda bioloogilist pere otsida, jätkusid ka
teiste arvamused - “mida sa torgid, sul on ju pere olemas, ole õnnelik, nagunii on pätid ja
joodikud”. Teiste heast südamest hoolivad nõuanded mõjusid mulle mõrult ja valusalt,
justkui oleksin alatult tänamatu, teeksin midagi lubamatut ja reeturlikku. Ümbritsevate
arvamine, et peaksin olema kuidagi eriliselt tänulik ja õnnelik, muutis minu tunded ja mõtted
segaseks ning vastuoluliseks - tänulikkus ja õnnetunne ei olnud need, mida tundsin, kui käisin
poes või mujal võõraste inimeste seas ning kahtlustasin igaüht neist, et nad võivad olla mu
pere või sugulased, keda leidmata mina ise/minu identiteet justkui vigaseks jääks. Tundsin,
et kaugenen enda lähedastest iga mõistmatu sõnaga. Soovin, et ükski laps, noor ega
täiskasvanu ei peaks sarnased sõnu, segaseid tundeid ega mõistmatust kogema“ ja Liis
Saarna: „Lapsendamissaladuse eesmärk on hoida privaatsust, aga selle eesmärk ei tohiks
olla päritolu varjamine. Me oleme ühiskonnana liikunud avatuse poole, lapsevanemad on
palju teadlikumad sellest, kuidas luua lapsega usalduslikke ja kestvaid suhteid.
Lapsendamissaladus selle kõige rangemas mõttes on jäänud ajale jalgu. Me võiksime
mõelda sellele, mida ja kuidas säilitada, et lapsendatul oleks tulevikus võimalik
olemasolevatest infokildudest kokku panna terviklik pilt.“